Language switcher

Sa oled siin

Ajalugu

Tori hobuse tõuraamatu pidamist alustati aastal 1921. Tori tõu määrustik kinnitati ja tori tõug tunnustati tõuks Eesti Vabariigis 05.juuni 1925.a., kui Eesti Põllutööministri käskkirjaga muudeti tori-roadsteri tõu nimetus tori tõuks. Tõug tunnustati NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt ametlikult 1950.aastal (NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus 26.märtsist 1950.a., nr.1256).

1856

Asutati Tori Hobusekasvandus, mille esmaseks eesmärgiks oli algul kohaliku hobusetõu parandamine, hiljem aga hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu.

1856…1888

Esimese ajajärgu eesmärgiks seadis Liivimaa aadelkond ülesandeks säilitada kohalik eesti hobune puhtana, kuid seejuures tõsta tema kasvu. Kasvandus orienteerus kiiretraavi hobuste aretamisele. Tori hobusekasvanduse jaoks osteti 8 kohaliku tõu täkku ja 50 mära. Soomest toodi 10 soome tõugu mära ja 3 täkku, Würtenbergi hobusekasvandusest Saksamaalt imporditi 3 araabia täkku. Saadud ristandid olid ilusad välimiku poolest, kuid vähekõlblikud kasutamiseks põllumajanduses (väikese eluskaaluga ning nõrgad)

1862

Belgiast toodi Tori hobusekasvandusse 10 ardenni tõugu mära ja 2 täkku, kelle abil loodeti suurendada kohaliku hobuse kasvu.

1888

Venemaalt imporditi orlovi traavel-täkk Jantar (paigutati Kastre erakasvandusse), kelle kahe silmapaistvama poja (Heldenknabe II ja Hyperion) järeltulijad edendasid suurt osa tori tõu loomisel.

1889

Alustati puhtavereliste täkkude kasutamist tori tõu loomisel, kuid ka see ristamine ei andnud positiivseid tulemusi ning ei jätnud tori tõusse mingeid jälgi.

1894

Poolast osteti Tori hobusekasvandusse täkk Hetman (kasutati kasvanduses sugutäkuna aastatel 1892…1912). Hetmani isaks oli norfolk-roadsteri tõugu täkk Stuart ning emaks teadmata päritoluga hunteri tüüpi mära (suur, võimas universaaltüüpi ratsahobune). Hetman oli värvuselt raudjas, lauguga otsal, võimsa tugeva kehaehitusega, hästiarenenud kehaga, lihastiku ja jäsemetega. Hetman omas head iseloomu ning sõiduomadusi. Väiliku puudusena esines Hetmanil saabeljalgsus.

Hetman andis ühetüübilisi järglasi, kes paistsid silma söötade hea kasutamise, energilise temperamendi ja hea vastupidavuse poolest töös. Hetmani järglaskonda võis ühesuguse eduga kasutada nii põllu- ja transporditöödel kui ka ratsahobusena.

1895…1914

Ajavahemikul toodi Eestisse pidevalt sisse uusi norfolki tõugu suguloomi (kokku 23 sugutäkku), keda kasutati laialdaselt tori tõu aretuses.

1906

Arvestades Hetmani kasutamise positiivseid tulemusi, toodi Tori hobusekasvandusse veel Hetmani tüübile lähedase välimikuga 3 norfolki täkku (Nonparel, Hakney-Duke of Scagglethorpe ja Veighton Squiere). Sissetoodud täkud omasid olulist mõju tori tõu aretuses.

1912

Saksamaalt imporditi Eestisse idafriisi täkk Meinhard 43T (1922.a. veel täkud Tello ja Arend 64 T). Idafriisi täkkude kasutamist põhjendati sellega, et need tõud on tüübi ja päritolu poolest lähedasemad. Idafriisi täkud leidsid ulatuslikku kasutamist nii hobusekasvanduses kui talupidamistes. Idafriisi “vere juurdelisamine” tõule osutus hiljem ebaõnnestunud eksperimendiks.

1918…1925

Aretustöös puudus sihikindlus ning süsteemistud ristamised eri tõugudega viisid selleni, et tori hobune kujutas endast veo- ja ratsahobuste tõugude keerulist segu. Sõltuvalt kasutatud tõu domineerivast mõjust, esines tõus raskeveo tüüpi, väheliikuvaid, toore ja jämeda konstitutsiooniga hobuseid, traavel-ja ratsahobuste tõugude omaduste ülekaalu juures esinesid väga kerged traavlitüüpi hobused; osade hobuste juures olid ülekaalus kohaliku eesti tõugu hobuste omadused; palju tuli ette mitte tüübilisi ja kehaehituselt mitte harmoonilisi hobuseid.

1920

Viljandis asutati Tori Hobuste Tõuselts, kes tegi aretustööd eelkõige talupoegade hobuste hulgas.

1922

Kinnitati tori-roadsteri hobuste tõumäärustik, asutati tõuraamat.

1925.a.

05.06.1925 kinnitati tori hobuste tõumäärustik ning Põllutööministri käskkirjaga muudeti tori-roadsteri tõu nimetus tori tõuks, millega tunnustati Eesti Vabariigis tori tõug.

1926

Tõuaretustöö Tori Hobusekasvanduses sai kindla suuna: hobusekasvanduse ette seati ülesanne aretada hästi arenenud kehaga, tugeva luustikuga ja kõõlustega, kohalikele tingimustele kohandatud söötmise, pidamise ja kasutamise ning heade tõuomadustega universaalset tüüpi põllumajanduslik hobune. Seatud eesmärgi saavutamiseks valiti välja ja toodi kasvandusse sõjast alles jäänud Hetmani pojad Harri 41 T, Harun 42 T ja Hofrihter 45 T. Tori Hobusekasvanduse märade koosseisust praagiti välja kõik mitte küllaldaselt tüübilised märad, kelle põlvnemises kuni 3- põlveni olid kiirushobused, ardenni ja hiljem ka idafriisid.

Tõu aretustöö juhtijaks ja organiseerijaks oli Eesti NSV teeneline teadlane M. Ilmjärv (Tori Hobusekasvanduse juhataja aastatel 1926…1947), kes eraldas soovitavad komponendid tõus, moodustas põhilised liinid ja kõrvaldas õige paaride valikuga hobuste olulisemad puudused.

1933

Võeti vastu tori hobuste tõumäärustik

1936…1937

Sugulusaretuse pikaajaline kasutamine tõus hakkas mõjutama hobuste tervist ja välimiku iseärasusi. Sugulusaretuse kahjulik mõju ilmnes selles, et tori hobuste hulka hakkasid ilmuma nõrgajalgsed, kergemad, halvasti arenenud kehaga hobused, kes olid vastuvõtlikumad mitmesugustele haigestumistele. Hobustel esines sagedamini künahaukamist, tagumiste jalgade saabeljalgsust, laudja luipsust, keha- ja eriti laudja- ja puusade lihaste puudulikku arenemist.

Tõu aretuses tekkis vajadus uue tõu kasutuselevõtmiseks. Vaja oli leida tõug, mille abil oli võimalik tõsta tori tõu elujõulisust ja konstitutsiooni tugevust, suurendada hobuste massiivsust ja parandada välimikku, kuid millega ristamine ei muudaks tori hobuse juba väljakujunenud tüüpi.

Sobivaks leiti olevat postjer-bretagne tõug ning Tori Hobusekasvandusse toodi 5 täkku (Uhke, Virk, Tugev, Sammur ja Loots), kelle järglased paistsid silma korrapärase välimiku, hästi arenenud lihastiku ja tugeva ning terve konstitutsiooni poolest.

Selleks, et säilitada tori hobuste juures kohanemisvõime kohalike sööda ja kliimatingimuste suhtes, vastupidavust ja teisi väärtuslikku omadusi, toimus samal ajal tori hobuste ristamine kohaliku eesti tõuga. Tori hobusetõug kujundati keeruka uudikristamise teel.

1950

26.03.1950. a. kinnitati NSVL Ministrite Nõukogu määrusega nr. 1256 tori tõug ning tõug kinnitati NSV Liidu Põllumajandusministeeriumi poolt üleliiduliseks parandajaks hobusetõuks.

1951

Kinnitati tori tõu hobuste tõuaretusplaan. 01.01.1951.a. seisuga oli Eestis 50 000 tori tõugu hobust.

1971

Tori tõu tõuaretusplaan

1973

Täiendati tori tõu tõuaretusplaani, ning tõu aretuses võeti kasutusele hannoveri tõug, eesmärgiga anda ühele osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et temaga saaks teha sporti ja ratsutada meelelahutuseks.

1996

Tori tõu aretusplaan (sporthobuse suund)

2003

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.detsember 2003.a. määrusele nr.320 (jõustus 22.detsember 2003.a.), lisandusid ohustatud tõugude nimekirja ka tori ja eesti raskeveo hobune. Koostati ja kinnitati tori tõugu hobuste säilitus-ja aretusprogramm.

2005

20.04.2005 kirjutas põllumajandusminister alla määruse nr 51 (jõustunud alates 01.05.2005) „Põllumajandusliku kekkkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord”, mille alusel hakati ohustatud tõugu looma pidamise toetust maksma selliste tori tõugu hobuste pidamise eest, kelle mõlemad vanemad on tori tõugu. Põlvnemise nõuet ei rakendatud vaid varem kui 1996. aastal sündinud märade osas.

2008

01.01.2008 hakkasid kehtima muudatused Põllumajandusloomade aretuse seaduses. Peamiselt puudutasid need uute tõugude tõuraamatute tunnustamist ning ohustatud tõugude säilitamisega seonduvat. Seaduse uues sõnastuses on keelatud ohustatud tõu aretuses teiste tõugude kasutamise, mis tekitas vajaduse tori tõu säilitus-aretusprogrammi muutmiseks.

05.06.2008 kinnitati tori tõugu hobuste säilitus-aretusprogramm, kus on sisse toodud uued mõisted: tori tõugu hobuste universaalse suuna hobuste säilitusprogramm ning tori tõugu hobuste aretussuuna hobuste aretusprogramm. Universaalse suuna raames on lubatud vaid puhasaretus, aretussuuna raames on lubatud sisestav ristamine sugulastõugudega. Tõuraamatu osad on erinevatel populatsioonidel eraldatud.

2009

15.01.2009 kirjutas põllumajandusminister alla määruse nr 6 (jõustunud 26.01.2009), millega muudeti ohustatud põllumajandusloomade tõugude loetelu, nii et ohustatuks on kuulutatud vaid tori hobusetõu universaalsuuna hobuste populatsioon.

2012

Tunnustati Vana-tori tõuraamat ning tõusiseselt eristus kolm erineva aretuseesmärgiga aretussuunda ja moodustati kolm alampopulatsiooni- aretussuune hobuste alampopulatsioon, universaalsuuna hobuste alampopulatsioon ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon. Neist kaks viimast loetakse ohustatuks ning on arvatud ohustatud tõugude loetellu.

Viimati uuendatud: 1. Mai 2019