Language switcher

Sa oled siin

Ajalugu

... XIX sajand

Eesti talupojad kasvatasid taludes kohalikku aborigeenset veisekarja.

XIX sajandi algus

Lääne-Euroopast hakati Eestisse sisse tooma erinevatest tõugudest pärinevaid suguloomi. Pulle kasutati ka kohalike aborigeensete lehmade paaritamiseks.

1850 ... 1875

Hoogustus tõuloomade import Euroopast. Eestisse toodi sisse kõiki Euroopas tuntumaid veisetõuge. Sissetoodud väikesearvulised tõupopulatsioonid aga degenereerusid kiiresti ja segunesid kohaliku karjaga.

Kohalik aborigeenne veisekari hävines Eesti territooriumil peaaegu täielikult.

1898

Mõisates alustati tõuveiste loendusega. Loenduse tulemusena selgus, et parandatud maatõugu oli Eestis 7,6 % ja parandamata maatõugu 14,1 %.

1909

Karjakontrolli ja sugupulliühisusi organiseeris A.Lilienblatt (1880-1914), kes määrati Põhja-Liivimaa Põllumeeste Seltside Kesktoimkonna poolt karjakasvatuse instruktoriks. Alustati loomade registreerimist, korraldati katsekarju, teostati vaatlusi.

1910

Algas sihikindlam aretustöö eesti maatõu loomiseks kohalikust aborigeensest karjast. A.Lilienblatt’i eestvedamisel hakati aretuses regulaarselt kasutama lääne-soome maatõugu sugupulle. Osteti esimene maatõugu sugupull Soomest.

1913

Alustati Eesti maakarja sihipärast uurimist prof. E. F. Liskuni eestvõttel. Korraldati ekspeditsioon tüüpiliste kohalike veiste leidmiseks. Ekspeditsiooni käigus mõõdeti kokku 1315 veist. Mõõdetud lehmi iseloomustas nende väike kasv, nõrgapoolne ja väljaarendamata kehaehitus, mitmevärvilisus ja sarvilisus. Välismaiste tõugudega võrreldes oli kohaliku veise eeliseks tema parem kohastumus Eesti kohalike tingimustega ning piima kõrge rasvasisaldus.

Asutati esimesed maatõu katsekarjad. Nendeks said Pärnumaalt Pärivere, Parisselja, Ruukli ja Raagitse karjad, Viljandimaalt Anni talu ja Tartumaalt Vahi talu karjad.

1914

Hakati kandma maatõugu loomi tõuraamatusse. Tõuraamatu ülesandeks oli karjapidamise arendamise eesmärgil registreerida tõuveised paremate suguloomade valikuks ja nende põlvnemise, jõudlusvõime ning muude omaduste kohta andmete kogumine.

Eeltõuraamatusse kanti esimesed loomad Vahi talu karjast ja Anni talu karjast 20 ja 21.augustil 1914 a.

1918

Ilmus esimene eeltõuraamat, millesse olid kantud 1914 kuni 1917.a. tõuraamatusse võetud veiste andmed.

1920

Asutati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (edaspidi EK Selts).

Eesti maakarja aretuse eesmärgiks seati aretada aborigeensest veisest kohalikele oludele vastav, keskmise kehamassi ja tugeva kehaehitusega, vastupidav, suure toodanguvõimega (sh. kõrge rasvasisaldusega), hea söödatasuvusega, nudipealine valkjaspunane piimakari. Jõudluskontrolli andmetel oli Eestis aastal 1920/21 233 eesti maatõugu lehma (keskmine toodang 1619 kg piima).

EK Seltsi eestvedamisel korraldati karjade uurimist ja jätkati tõumaterjali ostmist Soomest.

1923

Ilmus ülevaade "Eesti maakari ja selle tõuparandus".

1925

Ilmus "Eesti maakarja eeltõuraamat II ".

1928

Ilmus "Eesti maakarja tõuraamat III"

1930

Ilmus "Eesti maakarja tõuraamat IV" ja P.Kallit´i raamat "Eesti maakari"

1931

Ilmus "Eesti maakarja tõuraamatu eeliitosakond". Jõudluskontrollis oli 1651 lehma, piimatoodang 2703 kg.

1939

Aretustöö tulemusena olid suurenenud lehmade peamised kehamõõdud (rinna laius ja sügavus, laudja pikkus ja laius ning rinna ümbermõõt). Eesti maatõugu lehmad olid kehaehituselt muutunud tüsedamaks ja tugevamaks.

1941

Arreteeriti ja mõrvati EK Seltsi sekretär Peeter Kallit. Saksa okupatsiooni ajal (kuni aastani 1944) tegeles maatõu aretustööga EK Seltsi konsulent E. Ridamäe.

1942

Eestimaa rekordlehm Toomas Vaasi eesti maatõugu lehm Moira, Aadura talust, aastatoodang 6336 kg piima, 4,48% piimarasva ja 283,7 kg piimarasva.

1947

Alates 1914.st aastast oli Tõuraamatusse kantud kokku 8685 veist, (7178 lehma ja 1507 pulli).

1948

Toimus eesti maatõu eriuurimine ekspeditsiooni näol.

Ilmus trükis viimane “Eesti maakarja tõuraamat, XV" köide, mille koostasid E.Ridamäe ja J.Pullissaar.

1955

Sugulusaretuse vältimiseks Imporditi Taanist 2 eesti maatõule tüübilt ja välimikult sarnast dzörsi tõugu pulli Lasse CEK 34 ja Abild CEK 39.

1961

Maatõu parandamiseks ja verevärskenduseks imporditi veel 3 dzörsi tõugu pulli. D˛örsi tõu kasutamisega suurenes lehmade piimat rasvasisaldu 0,4% võrra ja valgusisaldus 0,2% võrra, paranes lehmade udara ja nisade kuju.

1964

Jõudluskontrolli all 873 lehma (s.o. 0,6% kogu jõudluskontrolli all olevatest lehmadest), piimatoodang 2588 kg.

1965

Jätkus aktiivne aretustöö lääne-soome tõu kasutamisega. Soomest imporditi 20 tiinet lääne-soome maatõugu mullikat ja 2 pulli.

1967

Soomest imporditi veel 50 tiinet lääne-soome maatõugu mullikat ja 6 pulli. Järgnev aretustöö baseerus põhiliselt sissetoodud loomadel ja nende järglastel.

1970

Jõudluskontrolli all oli 1131 maatõugu lehma, s.o. 0,5 % lehmade koguarvust. Lehmade keskmine piimatoodang 3003 kg, piima rasvasisaldus 4,28%.

1980

Jõudluskontrolli all oli 984 maatõugu lehma, s.o. 0,4 % lehmade koguarvust. Lehmade keskmine piimatoodang 3394 kg, piima rasvasisaldus 4,27%.

1982

Sugulusaretuse vältimiseks püüti lahendust leida äär˛hiri, viitsi ja punasekirju holsteini pullide kasutamisega, kuid soovitud tulemusi ei saadud.

1983

Soomest imporditi 23 tiinet lääne-soome maatõugu mullikat ja 2 pulli.

Eesti maatõu aretusbaasiks kujunes Pärivere sovhoos Pärnumaal, mida aastatel 1957...1987 juhtis direktorina Mihkel Kallaste.

1985

Eesti maakarja keskmine toodang oli 3631 kg piima, 4.47% piimarasva ja 162 kg piimarasva. Jõudluskontrollis oli eesti maatõugu lehmi 984.

1989

Ain-Ilmar Leesment’i eestvõttel taastati Eesti Maakarja Kasvatajate Selts. Sekretär-eriteadlasena asus tööle A.I.Leesment.

1990

Tõu aretuses kasutati taas Taani päritoluga 3 dzörsi pulli spermat, mille tulemusena tõusis tõu piima rasvasisaldus ja valgusisaldus.

Jõudluskontrolli all oli 566 maatõugu lehma, s.o. 0,2 % lehmade koguarvust. Lehmade keskmine piimatoodang 3512 kg, piima rasvasisaldus 4,38% ja valgusisaldus 3,40%.

1994

Aretuses võeti kasutusele Norra päritoluga Rootsi maatõugu pull Frippe EK 170.

1995

Jõudluskontrollis oli 555 maakarja lehma s.o. 0,4% kõikidest lehmadest. Keskmine toodang 2897 kg piima, 4,51% piimarasva ja 3037% piimavalku.

1998

Alustati embrüoprogrammiga.

Saku Maaviljeluse Instituudi Mikrobioloogia laboratooriumis (Riho-Jaak Sarand ja Tiina Leisner) alustati uurimist maatõu piima sobivust juuretisena hapupiima, jogurti ja juustu tootmiseks.

1999

Aretuses võeti kasutusele taas rootsi maatõugu pull (Quatro EK 201).

2000

Aasta kokkuvõttes oli jõudluskontrollis kokku 443 lehma (0,4% kogu lehmade arvust)keskmise toodanguga 3936 kg piima, 4,78% piimarasva ja 3,49% piimavalku.

Tõuaretuses jätkati lääne-soome pullide sperma ostmist ja kasutamist (600doosi).

Viimati uuendatud: 1. Mai 2019