Language switcher

Sa oled siin

Ajalugu

1966

Prof. C.Ruusi initsiatiivil toodi Eestisse esimesed vutid.

1976

Algas eesti vuti tõu aretamine Kaarepere Metsakatsejaama Kaiavere vutifarmis.

Zagorskist toodi Eestisse 700 vaaraopõldvutti.

1977

Lisaks vaarao vuttidele toodi Primorski oblastist Eestisse ka jaapani vutid. Sissetoodud vaarao ja jaapani põldvuttide populatsioonid olid ebaühtlase kehamassi (110-170 g) ja madala munatoodanguga (200-230 muna). Sissetoodud populatsioonide vahel kasutati jõudlusnäitajate parandamiseks sisestavat ristamist.

1979

Ristandpopulatsiooni emasvutte ristati poola päritoluga inglise valgete munatüüpi isaspõldvuttidega, kelle munatoodang oli 30-45 muna võrra suurem.

1988

Vaarao ja jaapani vuttide baasil loodud uus liha-munatüüpi vutitõug nimetati 09.detsembril eesti vutiks. Tõu autoriteks olid H.Tikk, V.Neps, R.laur, R.Teinberg.

Aretustöö käigus selgitati välja vuttide produktiivsusnäitajate vahelised seosed. Selgus, et mida vanemana muneti 1. muna, seda suuremaks osutus munatoodang, ja mida kergem oli emasvutt 40-päevaselt, seda rohkem sai temalt mune. Emasvuti kehamass munemise lõpul polnud usutavas seoses munatoodanguga ja muna keskmine mass ei seostunud teiste munemisbioloogiliste näitajatega.

1993

Eesti vuti tõug kantakse Ülemaailmsesse säilitamist vajavate linnu- ja loomatõugude nimistusse (Word Watch List for Domestic Animal Diversity 2nd Edition).

Likvideeriti Kaiavere vutifarm.

1996

Kuna elanikkonna nõudlus vutimunade järele vähenes, siis seoses sellega vähenes ka põhikarja lindude arv ning sellega seotud suletud populatsiooni inbriidingust tekkiv tootmisvõime vähenemine viis vutikasvatuse madalseisu ja oma tegevuse lõpetas Matjama vutifarm. Ainsana säilisid eesti vutid Rene Treieri väikefarmis.

2001

Eesti vutt kantakse Eesti ohustatud tõugude nimekirja (Vabariigi Valitsuse 30.jaanuari 2001.a. määrus nr.42 "Ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetelu").

R.Treieri vutifarmis alustati 12.märtsil jõudluskontrolli eesti vutitõu taastamiseks F0 põlvkonna 108 emasvutiga. Nende järglased moodustasid F1-põlvkonna, kellega viidi läbi jõudluskontroll 10. septembrist kuni 01.oktoobrini. Tulevased perekondade ja liinide alustajad selguvad populatsiooni F3 põlvkonnast.

Vuttide F0 põlvkonna individuaaljõudluskontrollil ilmnes, et mitmed eesti vutid munevad päevas ka 2 muna. Ilmnenud nähtuse kontrollimiseks korraldati 23…28. aprillini kontrollkatse, mille vältel 2 katsetöötajat korjasid munad iga tunni tagant 5 ööpäeva jooksul. Ilmnes, et 5 päeva jooksul munesid dublette 108-st emasvutist 44, seejuures munesid neist 8 emasvutti sama aja jooksul 2 dubletti ja üks emasvutt isegi 3 dubletti (Kaiavere vutifarmis 1984.aastal läbi viidud eesti vuttide aretustöös sellist nähtust ei täheldatud). F1-põlvkonna dublette munevate vuttide keskmine munatoodang ületas tavamunejaid vutte, mistõttu jätkati dublettmunejatega selektsioonitööd, eeldusega hiljem nende baasil kujundada vastav liin.

Aprilli- ja maikuu jooksul analüüsiti munevate vuttide (hiljem ka noorvuttide) söötmist. Muudeti mitmeid segajõusööda põhiparameetreid nii kogemuslikul kui ka lindude söötmisteooria alusel. Töötati välja vutipopulatsioonile sobiva segajõusööda koostis.

Koostati vuttide jõudluskontrolli eeskiri, mis kinnitati ka ELSi juhatuse koosolekul 11.detsembril. 2005 .

2002

Jätkub programm eesti vutitõu geneetiliste ressursside taastamiseks ja säilitamiseks. Korrati individuaalset munemiskontrolli 108 vutiga. Vuttide keskmine munemisintensiivsuseks saadi katsete tulemusel 94,7% ja vuttide keskmine kehamass 238 gr.

Katsetati individuaalhautamise läbiviimist pappsõrestikuga raamidel. Valitud süsteem halvendas ventilatsioonitingimusi ja tibude koorumisprotsent jäi madalaks (64,7%). Probleemiks kujunes ka plastikkatte kerguse tõttu vilgaste vutitibude segimineku vältimine nende koorumisraamilt väljavõtmisel.

Vuttide märgistamiseks kasutati ornitoloogide poolt soovitatud jalarõngaid. Probleemseks kujunes aeganõudev töö koorunud tibudele jalarõngaste sobivaks seadmisel ning suuremate jalarõngastega ümbermärgistamine nende 7ndal elupäeval.

Läbiviidud katsete tulemusel moodustati aasta lõpuks 8 perekonda ja jätkati nende munemisintensiivsuse jälgimist. Individuaalsel jõudluskontrollil häid tulemusi näidanud emasvutte kasutati ka R.Treieri vutipopulatsiooni uuendamiseks. See aitas farmis emasvuti keskmise munatoodangu tõsta 282-lt munalt 319-le munale aastas.

2003

Jätkati 8 selektsioonipere (F4) produktiivsusomaduste kontrollimist. Munemisintensiivsus oli eri peredes mõneti ebaühtlane. Vutimunade kaal oli keskmiselt 13,1...13,7 gr.

Kontrollkatsete läbiviimisel selgus, et parima kooruvusega olid eesti vuttide tibud, suurima kehamassiga peale kooruvust prantsuse vutitibud. Ristandvuttide eeldatavalt 30-grammist kehamassi suurenemist ei saavutatud. Ristandvutid oli eesti vuttidest 18,4 gr võrra raskemad ja parema söödakasutusega. Samuti oli ristandvuttide tapasaagis kõrgem võrreldes eesti vuti broileritega. Ristamiskatse tulemusena suurenes vutibroilerite kehamass vähendamata nende munemisintensiivsust.

Arvestades eelmiste aastate negatiivseid kogemusi, katsetati selektsioonhautamise läbiviimist perede kaupa eraldi traatkorvikestes. Ka seekordne katse ebaõnnestus tänu koorunud tibudele iseloomuliku tugeva peitumis- ning läbipugemisrefleksi tõttu. Mõned tibud hukkusid, topituna oma pea läbi traatvõrgu silmade.

Jätkati lahenduste leidmist vuttide märgistamiseks. Prooviti tibusid peale koorumist märgistada perede kaupa kasutades värvi Plasti-Kote. Värv püsis peal ligikaudu 7 päeva, peale mida linnud märgistati jalarõngastega.

Jätkati katsete läbiviimist eesti vuttide lihaomaduste parandamiseks.

2004

Säilitusprogrammi raames viidi läbi selektsioonitöid eesti vuttide munemisintensiivsuse suurendamiseks ja lihaomaduste parandamiseks.

Eesti vuti muna mass on jõudluskontrolli läbiviimise käigus suurenenud keskmise kaaluni 13,5...13,6 gr. Sagenenud oli ülisuurte munade (16...19 gr) esinemine, mille tõttu tuleb lindude karjast väljalangemise vältimiseks aretustöös edaspidi pöörata suuremat tähelepanu munatoodangu ning munade keskmise massi ühtlikkusele.

Viimati uuendatud: 1. Mai 2019