Language switcher

Sa oled siin

Suu- ja sõrataud

Suu- ja sõrataud on ägedalt kulgev, väga nakkav kodu- ja uluksõraliste viirushaigus, mida iseloomustab haavanduvate villide teke suuõõne ja keele limaskestas, ninal, sõravahes ja udaral, vahel ka, eriti noorloomadel, raske südamelihase ja skeletilihaste degeneratsioon. Suu- ja sõrataudile on vastuvõtlikud peamiselt veised, aga ka sead, lambad, kitsed ja paljud uluksõralised.

Viiruse levitajaks on haiged või varjatult viirusekandjad loomad. Viiruse eritumine organismist sülje, piima, rooja ja uriiniga algab umbes neli päeva enne haiguse tunnuste tekkimist ja võib jätkuda veel mitme kuu jooksul pärast looma terveks saamist. Sead võivad nakatuda haigustekitajaga saastunud jäätmeid süües.  Viirus levib ka õhu kaudu.

Kliinilised tunnused sigadel on:

  • palavik;
  • vesise põletiku tekkimine jäsemetel ja seetõttu lonkamine ning sõra sarvtohl võib irduda ja ära tulla, eriti kui sigu peetakse betoonpõrandal;
  • villid tekivad sageli jäsemete survekohtadele, eriti randmeliigestel;
  • vesised haavandid kärsal ja kuivad haavandid keelel;
  • põrsaste suremus on sageli suur.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Viimati uuendatud: 28. Aprill 2019