Language switcher

Sa oled siin

Tori hobune

Tori hobuse universaalsuuna ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon

Tori hobuse aretamine on tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusega, mis asutati 1856. a. Kasvanduse eesmärgiks seati esialgu kohaliku eesti hobuse parandamine, ning alles hiljem hakati aretama uut põllumajanduslikku hobusetõugu. Tori hobusetõug kujundati keeruka uudikristamise teel.

Esimestel aastakümnetel aretati Tori Hobusekasvanduses eesti hobust puhtalt ja ristati araabia ning soome tõuga. Ristamise tulemused ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid, sest saadud ristandid olid heterogeense eksterjööriga, liiga temperamentse iseloomuga ja vähese kompaktsusega. Ka eesti hobuse ristamine ardennide ei andnud soovitud tulemusi. Tarbehobuste saamiseks hakati omavahel ristama mitmesuguseid importtõuge. Paremaid tulemusi andis Poolast ostetud ristandtäkk Hetman, keda kasutati kasvanduses sugutäkuna 1892 ... 1912 aastani. Hetman oli põllumajandushobuse tüüpi paraja suurusega (turjakõrgus 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm ja kämbla ümbermõõt 22,5 cm), madalajalgne, pika kere ja eriti pika laudjaga, suure jõudluse ja tugeva pärandamisvõimega. Hetman kujunes tori hobusetõu esiisaks ja esimese aretusliini rajajaks.

Tähtsat osa tori hobusetõu kujundamisel etendasid eesti, norfolgi traavli, idafriisi ja bretooni tõugu hobused. Viimaseid kasutati alates 1937. aastast tori hobuse kehamassi ja kompaktsuse suurendamiseks ning suguluspaarituse tagajärgede kõrvaldamiseks ja vältimiseks. Bretooni hobuste vere lisamine Hetmanist põlvnevatele liinidele suurendas tori hobuse kehamassi, kompaktsust, rinna mõõtmeid ja lihaste massi, kuid säilitas tema elava iseloomu ja hea liikuvuse.

Alates 1973.a. hakati tori hobuse aretuses kasutama hannoveri hobuse tõugu. Eesmärgiks oli anda osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et teda oleks võimalik kasutada spordis ja hobiratsutamises. Sama eesmärki taotleti tori hobuse hilisemal ristamisel trakeeni tõuga.

Tori hobuse välimikku iseloomustavad järgmised omadused: pea on keskmise suurusega, laia otsmikuga, harvemini: nõgusa või kongninalise profiiliga. Kael on keskmise pikkusega, sirge, rind sügav ja lai. Turi ja selg on keskmise pikkusega, üsna laiad ja lihaselised, lanne lühike, lai, hästi lihastunud. Tühemik on väike, laudjas pikk, keskmise laiusega kuni lai ja lihaseline. Laudja kuju on tõule iseloomulikult ovaalne ja libajas, mõnel liinil ka renjas. Kõht on silinderjas, piht ja reied lihastega hästi kaetud. Jalad on tugeva ehitusega, hästi arenenud kõõlustega, liigesed laiad ja tugevad, kabjad keskmise suurusega ja tiheda vastupidava kabjasarvega. Välimiku puudustest täheldatakse ebakorrapärast jalgade ehitust, kitsast seisu, koond- ja harkvarbalisust, eetsirandmelisust, kooskandsust, pehmet sõrgatsit, mõnikord nõgusavõitu selga ja kitsast rinda. Kitsa jalgade seisuga kaasneb kitsas käik ja riivlus.

Tori hobune on elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Ta on vähenõudlik ja kasutab hästi kohalikke söötasid. Füsioloogiliselt ja majanduslikult on tori hobused varavalmivad. Kolmeaastaselt on võimalik neid rakendada tööle ja hakata kasutama suguhobustena. Noorhobused on kergesti õpetatavad. Tööl kasutatakse tõuhobuseid 20... 23 eluaastani. mitmekülgsed. Hobused on vastupidavad keskmistel ja rasketel töödel ning heade tööomadustega ka kergel veol ja sõidus. Maksimaalse veojõu võistlustel on tori hobused näidanud head veotahet ja suurt veojõudu.

Tänapäeval on tõusiseselt eristatud kolm erineva aretuseesmärgiga aretussuunda ja moodustunud on kolm alampopulatsiooni- aretussuune hobuste alampopulatsioon, universaalsuuna hobuste alampopulatsioon ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon. Neist kaks viimast loetakse ohustatuks ning on arvatud ohustatud tõugude loetellu. Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude puhul lubatud vaid puhasaretus.

Viimati uuendatud: 31. Mai 2019