Language switcher

Sa oled siin

Hirvlaste krooniline kurtumushaigus

Hirvlaste krooniline kurtumushaigus Norras (esimene juhtum Euroopas)

2016. aasta aprilli alguses teatas Norra Veterinaarinstituut hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse (ingl. Chronic Wasting Disease in cervids (CWD)) diagnoosimisest põhjapõdral Lõuna–Norras Nordfjella populatsioonis. Haigusjuhtum sai alguse, kui 2016. aasta märtsi keskel valiti täiskasvanud haige emane põhjapõder (Rangifer tarandus tarandus) välja identifitseerimiseks ja registreerimiseks GPS-seadmega helikoptegi abil. Läbiviidud menetluse käigus loom suri ja tema korjus viidi Norra Veterinaarinstituuti lahanguks ja edasiseks uurimiseks.

Hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse levik

Krooniline kurtumushaigus on hirvlastel (hirvedel ja põtradel) esinev muundunud valgumolekulist ehk prioonist põhjustatud nakkushaigus.

Haigus oli senini levinud vaid Põhja-Ameerikas (USA kahekümne kolmes osariigis ja Kanada kahes provintsis). Erandina registreeriti haigusjuhtumid Lõuna-Koreas, kuid antud haigestumine oli seotud Kanadast imporditud loomadega. Norras 2016.a diagnoositud CWD näol on tegu esimese haigusjuhtumiga Euroopas, samuti on see esimene haigusjuhtum maailmas, mis on tuvastatud põhjapõtradel.

Norras hakati koheselt laialdaselt uurima hirvlaste haiguse võimaliku levikut. Samas tegeleti ka tauditõrjega ning Nordfjella piirkonda looduses elavate põhjapõtrade kari oli jahimeeste abiga hukatud ja kõrvaldatud. Haiguse leviku tõkestamiseks kasutati ka teisi meetmeid (elanikkonna ja jahimeeste teavitamine, peibutusuriini kasutamise keelustamine).

2017-2018.aastatel on Norras läbi viidud mahukas riiklik hirvlaste haiguse seire mille käigus uuriti igal aastal kuni 30 000 looma. Norras on 2018.a lõpu seisuga kokku diagnoositud 24 positiivset juhtumit (19 põhjapõtra, 4 põtra, 1 punahirv). Märts 2019.a seisuga on haigus diagnoositud lisaks ka Soomes ja Rootsis. Mõlemal juhul oli haigus tuvastatud surnud põtradel ja tegemist oli vanade loomadega.

Haiguse lühiiseloomustus

Hirvlaste krooniline kurtumushaigus kuulub närvikude kahjustavate haiguste gruppi, mis lõppevad alati surmaga. Selliseid haigusi esineb inimestel ja loomadel ning neid nimetatakse transmissiivseteks spongiformseteks entsefalopaatiateks e. TSE-deks. Haiguse tekitajaks on nakkuslik valguosake e. prioon, mis nakatumisejärgselt põhjustab spongiformset ehk käsnjat ajukahjustumist nii loomadel kui inimestel. Teised tuntumad TSE-d ehk prioonhaigused on: skreipi lammastel, veiste spongiformse entsefalopaatia (BSE), naaritsate nakkav entsefalopaatia ja Creutzfeldti-Jakobi tõbi inimestel.

Hetkel pole teada seost hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse ning teistel loomadel ja inimestel esinevate TSE-de vahel.

Haiguse kulg on aeglane ja enamik juhtumeid on avastatud loomadel vanuses 3 kuni 7 aastat. Krooniline kurtumushaigus väljendub looma muutunud käitumises ja haiglases kõhnumises ning lõpeb alati surmaga. Prioonide päritolu ja täpne edasikandmise mehhanism pole teada, aga teadlased arvavad, et levik otsese kontakti kaudu ja geograafiliselt piiritletud keskkond mängib tähtsat rolli nakkuse levimisel. Haiged loomad eritavad haigustekitajaid süljega, uriiniga ja fekaalidega. Haigete loomade korjused on oluline nakkuse allikas. Haigus levib hirvlastel nii ühe liigi siseselt, kui ka erinevate liikide vahel. CWD-prioonid on väga vastupidavad ja säilivad keskkonnas aastaid.

Euroopa Liidus läbi viidud uuringud

Tuginedes Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) arvamusele, korraldas 2007-2010. aastatel Euroopa Komisjon selles valdkonnas hirvlaste seire. Seire eesmärk oli avastada võimalik TSE esinemine hirvlastel ning selle sihtliikideks olid looduses elav ja tehistingimustes peetav punahirv (Cervus elaphus) ning looduses elav valgesaba-pampahirv (Odocoileus virginianus). 21-s Euroopa Liidu Liikmesriigis korraldatud seire käigus uuriti umbes 13 000 looduses elavate ja tehistingimustes peetavate hirvlase peaaju proovi. Kõikide uuringute tulemused olid negatiivsed ning selle alusel arvati, et Euroopa on taudivaba.

Kuna eelpoolmainitud seire käigus Euroopa hirvlastel kroonilist kurtumushaigust ei avastatud, järeldati Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 2010.a teaduslikus raportis, et oht Euroopa Liidu looduses elavate hirvlaste liha tarbimisel inimtoiduks on minimaalne.

Antud seire käigus uuriti Eestis 2007-2009. aastal 37 looduses elava hirvlase ajuproovi (sh 7 punahirve, 8 metskitse ja 22 põtra) ning CWD haigust ei leitud.

Lähtudes Norras avastatud CWD juhtumist ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) soovitusel on Euroopa Komisjon määranud Põhja- ja Baltimaadele läbi viia uue kohustusliku hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse seire. Seire kestab kolm aastat, aastatel 2018-2020. Seiret alustati mitmes Euroopa Liidu Liikmesriigis (osalevad: Eesti, Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Poola  ja Soome).

Seire käigus oli 2018.a märtsis diagnoositud esimene hirvlaste kurtumushaiguse juhtum Soomes. Haiguse tekitaja avastati surnud põdra ajuproovist. Soome juhtumi kohta arvatakse, et tegemist on haiguse atüüpilise vormiga (selline haiguse vorm võib tekkida vanematel loomadel). 2019.a märtsis diagnoositi ka Rootsis Norrbotten piirkonnas 16-aastasel surnud  põdral esmane hirvlaste kurtumushaiguse juhtum.

Ennetusmeetmed haiguse vältimiseks

Komisjoni Määruse 2006/2010 artikli 3 lõige a) põhjal on USAst ja Kanadast pärinevate hirvlaste (elusloomade) import Euroopa Liitu keelatud.

Nendes piirkondades, kus CWD on levinud, soovitatakse ettevaatusabinõuna jahimeestel mitte süüa kudesid, mis võivad sisaldada prioone (peaaju, seljaaju, silmad, tonsillid, põrn, lümfisõlmed).

Samuti tuleb vältida liha tarbimist, mis pärineb haige välimusega loomalt või loomalt, kelle CWD test on positiivne.

Viimati uuendatud: 20. Mai 2019